Haiguse ennetamine ja kontroll
Enamike zoonootiliste haiguste ennetamine ja kontroll on raske, kuid omab erilist tähtsust juhul, kui tegemist on nii laialt levinud patogeeniga nagu C. jejuni. Tänapäeval tuntakse suurt huvi kampülobakterite eluvõime vastu puu- ja juurviljadel. Uuringute tulemusena on väidetud, et puu- ja juurviljad kontamineeruvad enamasti saastunud niisutusvee ning metslindude väljaheidete kaudu. Tuleb tõdeda, et isegi kõige laiahaardelisem ja üksikasjalikum tõrjeprogramm ei taga organismi täielikku eliminatsiooni käitlemisahelast. Teatud tasanditel on kampülobakterite välistamise meetmeid kerge rakendada, kuna kampülobakterid ei püsi väljaspool peremeesorganismi eluvõimelistena kuigi kaua. Sama kehtib toiduainete puhul, kus limiteerivateks mõjuriteks on kuivus, hapniku tase, happesus ja kuumutamine. Haiguse leviku ennetamisel on väga oluline roll farmeritel, toidu käitlejatel, loomaarstidel, tervishoiu ametnikel, seadusandlikel institutsioonidel, toidu jaotajatel ning müüjatel, tarbijatel ja teadlastel.
Farmi tasandil on võimalikud järgnevad variandid:
Farmi tasandil on võimalikud järgnevad variandid:
- helibarjääri rakendamine (näriliste tõrjeks);
- kampülobakterivabade loomade ja lindude kasvatamine;
- kampülobakterivaba sööda ja vee kasutamine (kontrollitud sööt ja joogivesi);
Pilt: kood 08 Bioturvalisuse meetmete rakendamine farmi tasandil peab olema tõhus
Vajalik on põhjalik puhastamine ja desinfitseerimine ning sanitaarse keskkonna säilitamine. Linnukarjade juures on allapanumaterjali väljavahetamine aidanud oluliselt vähendada kampülobakterite ülekannet ühest farmist teise. Kanadele on eksperimentaalkorras manustatud kindlaksmääratud konkurents-mikrofloorat (soolestiku kolonisatsioon kaitsvate bakteritega) ning see meetod on olnud C. jejuni kolonisatsiooni vähendamisel edukas. Toidu töötlejad ning jaotajad võivad kindlustada toidu tervislikkuse nõudes kohustuslikus korras HACCP rakendamist.
HACCP sisaldab elemente, mis tegelevad:
- loomse toodangu kontrolliga – liha ja linnuliha tervislikkus ja ohutus oleneb osaliselt eluskarja tervisest hetkeolukorral, nende söötadest ning keskkonnast, kus neid kasvatatakse;
- sanitaarse tapmise ja sellega seonduvate protseduuridega – rümpade mikrobioloogilisele saastusmäärale avaldavad mõju loomade transpordil, tapmisel ja järgnevatel protseduuridel valitsevad sanitaarsed tingimused, rümpade jahutamise temperatuur, säilitamise ja jaotamise aeg ning temperatuuri tingimused;
- toiduainete töötlemisega – töötajatel peavad olema puhtad käed, lõikelauad, noad ja saed, seadmete ja nende ümbruse sanitaarne olukord peab olema tagatud, et minimiseerida ristsaastumist;
- toore linnuliha kontrolliga – aeg-ajalt teostatakse seadmete ning rümpade välispindade mikrobioloogilist analüüsi.
Tarbija peab olema teadlik põhilistest kodustest hügieenireeglitest, eriti kätepesu, sanitaarsete seadmete ja lõikeriistade vajalikkusest; toidu valmistamise, säilitamise ning serveerimise õigetest meetoditest; põhilistest toorest liha saastavatest patogeenidest.
Loomaarstid peavad aitama farmereid oma teadmistega, et ühiselt saavutada sanitaarne keskkond farmis ning lõppresultaadina haigustekitajatest vabad tootmispinnad; positiivsete loomade kahtluse korral võtma proove laboratoorseteks analüüsideks ning positiivsete juhtude avastamisel sellest teavitama; ettevõtetes teostama sanitatsioonialast inspektsiooni ning toodete kontrolli tagamaks kehtestatud hügieenistandardite vastavust; osalema hügieenikoolituste programmide koostamisel; aktiivselt osa võtma ka tarbijate koolitamisest, eelkõige toiduga kaasnevate haiguspuhangute ennetamise tasemel.
Arstid peavad kampülobakterioosi kahtluse korral tõestama patogeeni mikrobioloogiliste analüüsidega, teavitama patsiente haiguse leviku ennetamise võimalustest, eriti siis, kui on tegemist inimeste tiheda kokkupuutega perekonnas; osalema elanikkonna koolitamisel, et vältida haiguspuhangute levikut.
Tervishoiu ametnikud peavad hoolitsema selle eest, et informatsioon haiguspuhangutest jõuaks nendeni, kes seda vajavad; jälgima registreeritud juhtumeid ning uurima haiguspuhanguid; võtma kasutusele õigeid meetmeid, et laboratooriumidesse jõuaksid tõesed proovid; selgitama toidukäitlejatele sanitatsiooni kontrolli vajalikkust; edendama kampülobakterioosi ennetamist ja kontrolli.
Teadlased peavad tegema koostööd epidemioloogide ja arstidega, hankima kõige uuemat informatsiooni kampülobakterite liikide kohta; osalema kampülobakterite liikide isoleerimise standardmeetodite väljatöötamisel ning täiustamisel; teostama isolaatide serotüpiseerimist ning jagama informatsiooni teiste sama valdkonnaga seotud kolleegide ja koostööpartneritega.
Teaduslikult on uuritud toiduainete kiiritamise mõju saastajatele. Leiti, et keskmine doos, 250 krad, kombineerituna 1,6 ºC säilitustemperatuuriga võimaldab hoida toodet külmkapi temperatuuril vähemalt 20 päeva. Toiduained, mida on kiiritatud mitte rohkem, kui 100 krad juures on tervislikud ning kõlbulikud inimkasutamiseks ega vaja turgudele pääsemiseks täiendavaid ohutusealaseid uuringuid. Kuid kiiritamisega kaasnevad ka mõningad mittesoovitavad nähtused: kiiritamine muudab toidu riknemist põhjustavatele hallitusseentele sobivamaks; toote tekstuur ja maitse võivad muutuda mõnedele tarbijatele vastuvõetamatuks. Kõigest hoolimata on kiiritamine eeltoodud doosidega ohutu inimese tervisele, vähendab oluliselt riknemist põhjustavate bakterite ja patogeenide arvukust ning pikendab toote säilimisaega.
Elimineerimaks salmonellasid ja kampülobaktereid on tehtud uuringuid piim- ja äädikhappe kasutamise kohta linnurümpade jahutusvees. Selline töötlemine on tunduvalt vähendanud rümpade kontaminatsiooni määrasid. Väidetakse, et 1,5-2%-line piimhappe või teiste orgaaniliste hapete kontsentratsioon on piisav, et vähendada rümba välispinna kontaminatsiooni enamike enteraalsete bakteritega. Viimased uuringud on näidanud, et trinaatriumfosfaadi kasutamine jahutusvees vähendab efektiivselt rümba kontaminatsiooni eubakteritega.
Kampülobakterite probleemile on olemas nii kohesed kui ka pikemaajalised vastumeetmed. Kohestest meetmetest tuleb märkida pastöriseerimist või toiduainete korralikku läbiküpsetamist (sisetemperatuur tootes vähemalt 72 ºC), ristsaastumise välistamist igal tasandil, eriti välistada tooreste ja valmistoitude kokkupuutumist. Toiduainete külmutamine vähendab oluliselt kontaminatsiooni määrasid, kuid mõnede bakterite eluvõime säilib ning võib püsida mitmeid kuid. Pikemaajalised meetmed hõlmavad tekitajate saastamismäärade vähendamist koduloomade ja lindude seas; protseduuride väljatöötamist, mis hävitavad patogeeni enne toidu tarbijani jõudmist ning avalikkuse toiduhügieenialast teavitamist.